Peale jaanipäeva, 26.juunil 2026, jõudis Vabariigi Valitsuse lauale jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Esmapilgul kõlab see nagu tüüpiline bürokraatlik paberimajandus kuid sisu poolest puudutab see kahte asja, millega me kõik iga päev kokku puutume. Nendeks on rõivad kapis ja toit külmikus.
Eelnõu ülesanne on üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1892, mis muudab ELi jäätmete raamdirektiivi. Selle taga olev statistiku on lihtne kuid ebamugav: Eestis tekib igal aastal umbes 18 000 tonni tekstiilijäätmeid ja ligi 174 500 tonni toidujäätmeid. Seadusandja arvab, et suur osa sellest oleks olnud välditav.
Euroopa Komisjon on need kaks sektorit valinud mitte juhuslikult. Toidu- ja tekstiilitööstus on ressursimahukuselt Euroopas vastavalt esimesel ja neljandal kohal kuid kumbki ei järgi piisavalt jäätmehierarhiat, st põhimõtet, mille kohaselt tuleb kõigepealt vältida jäätmete teket ning alles seejärel korduskasutada ja ringlusse võtta. Arvud räägivad enda eest. Siseturule jõuab aastas ca 12 miljonit tonni tekstiili ehk 26 kg inimese kohta, millest 4–9% jääb müümata ning ca 8 miljonit tonni tekstiilijäätmeid aastas suunatakse põletusse või prügilasse. Eestis liigiti kogutud ca 900 tonni tekstiilijäätmeid suunatakse samamoodi peamiselt põletusse.
Siiani on tootjatel puudunud igasugune vastutus selle eest, mis nende toodetega juhtub pärast seda, kui klient need ostab. Uus süsteem muudab seda radikaalselt.
Ees ootavad järgmised muutused:
- kõik, kes toovad Eesti turule esimest korda tekstiili, tekstiiliga seotud tooteid või jalatseid (sh Hiinast opereerivad e-poed), muutuvad tootjateks direktiivi mõistes, kes peavad hakkama katma oma toodete kogumise, sortimise, korduskasutamise ning ringlussevõtu kulud;
- igasse Eesti jäätmejaama peab tekkima tekstiilijäätmete kogumispunkt;
- tootjad peavad looma tootjate ühenduse (TVO), kes korraldab kogu süsteemi nende nimel, sest 99% tekstiilisektorist moodustavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes ei suudaks seda üksinda teha;
- uued nõuded peavad olema rakendatud hiljemalt 17. aprilliks 2028.
Teine suur teema on toidujäätmed. Kuigi pool Eestis tekkivast toidujäätmest tekib kodumajapidamistes (kus riik otse sekkuda ei saa), pannakse ettevõtetele konkreetsed kohustused.
Uued nõuded 2030. aastaks on:
- Toidutööstuses vähemalt 10% vähem toidujäätmeid võrreldes 2021-2023 keskmisega.
- Jaemüügis, toitlustuses ja kodumajapidamistes kokku 30% vähem elaniku kohta.
Suuremad ettevõtted (kauplused pindalaga ≥400 m², hulgimüüjad käibega üle 5 miljoni euro, tootjad ja toitlustajad käibega üle 2 miljoni euro) peavad hakkama pidama arvestust tekkinud toidujäätmete ja annetatud toidu koguste üle; koostama toidujäätmete vältimise tegevuskava ning tegema toidupankadele koostöölepingu ettepaneku.
Kuigi direktiiv sätestab palju kohustuslikke miinimume, jätab see liikmesriikidele ka valikuvõimalusi ning Eesti ei ole neid läbivalt maksimaalselt ära kasutanud. Mõned näited: madratsitele tootjavastutust ei laiendata kuigi direktiiv seda võimaldaks; tootjad ei pea maksma nende tekstiilijäätmete eest, mis satuvad segaolmejäätmetesse (ehk valesse prügikasti) vaid maksta tuleb ainult liigiti kogutu eest; andmete avalikustamise kohustus annetatud toidu osakaalu kohta kehtib ainult jaemüüjatele ja toidutootjatele, mitte aga hulgimüüjatele, kuigi arvestuse pidamise kohustus laieneb ka neile ning alkoholiäri ja baarid on toidujäätmete kohustustest täielikult vabastatud.
Samas ei ole pilt läbivalt leebem, sest kiirmoe-tasu modulatsiooni valikulise sättega seotud kohustusi plaanib Eesti jõustada ELi miinimumist oluliselt karmimalt. Nii nagu kõigi otsekohalduvate EL õigusaktide Eesti õigusruumi rakendamise puhul, küsin ma ka nüüd, kes võtab sellest rahalise võidu?
Eesmärk on üllas ja kahtlemata ühishuvidest lähtuv. Praegu ei maksa keegi selle eest, et toode muutub kiiresti prügiks. Uus süsteem paneb vastutama tootja, kes toote disainis ja turule tõi. Kui rõivas on vastupidavam ja parandatavam, on see tootjale odavam; kui see on odava kiirmoe standardis üheks hooajaks tehtud, maksab tootja rohkem. Ühishuvides lootus on, et see majanduslik nihe jõuab lõpuks tarbijani nii hinnas kui valikuvõimalustes. Toidu poole pealt on eesmärk lihtsam: enne, kui toidust saab jääde, tuleb see suunata inimestele, kellel seda vaja on. Suuremate ettevõtete kohustus arvestust pidada ja koostöölepinguid pakkuda ei tee süsteemis revolutsiooni kuid peaks muutma praeguse suuresti juhusliku ja ühekordse annetamise süsteemsemaks.
Siit edasi algab aga kulissidetagune huvigruppide võitlus oma turuosa eest. Seekord on võitluse nimi ’tasude kohandamine’. Nimelt ei ole tootjate ühendusele makstav tasu mitte kindel summa kg kohta vaid sõltub sellest, kui hästi toode vastab ökodisaininõuetele. Mida vastupidavam, parandatavam ja ringlusesse sobivam rõivas on, seda väiksemat tasu peab tootja maksma. Kehvema disainiga ja kiiresti äravisatava toote eest maksab tootja aga rohkem. Huvitaval kombel kasutab Eesti seletuskiri seda kirjeldades sõna “ökomodulatsioon” kuigi direktiivi enda ametlik eestikeelne tekst räägib läbivalt “tasude kohandamisest”. Sisulist erinevust ma ei näe kuid samas ei pea erialažargooni kasutamist seaduses korrektseks keelekasutuseks.
Koht, kus Eesti tahab minna EL-i miinimumist oluliselt kaugemale, on tootjate ühendusele antav võimalus siduda tasu ka kiirmoe-praktikatega, st tootevalikuga, uute mudelite ilmumise sagedusega või parandusstiimulitega. Miks? Vastuseks tuleb välja mõelda, kas ja kuidas saab tasude kohandamine mõjutama meie rõivakaubandust. Kõrvalepõikena veel, et impordimahtude kaudne indikaator on käive ja kaupluste arv ning selle alusel hinnatuna on Eestis suurimad H&M; LPP Eesti (brändid Reserved, Sinsay, Cropp, House, Mohito); New Yorker Eesti; KappAhl Eesti, Zara/Inditex (brändid Bershka, Pulls&Bear, Stradivarius jt) ning C&A. Kui mõõta mitte käivet vaid tükkide/pakkide arvu, siis tuleb lisada ka Aasia e-kaubandusplatvormid Temu, Shein ning AliExpress.
Need on kõik tootjad direktiivi mõistes ja peavad hakkama katma oma toodete kogumise, sortimise, korduskasutamise ning ringlussevõtu kulud. Et see ka tegelikult saaks nii toimima, viiakse sisse registreerimiskohustus. Iga tootja/maaletooja, kes tahab Eestis rõivaid müüa, peab ennast registreerima riiklikus tootjate registris, öeldes seeläbi tinglikult „jah, ma tean, et pean tekstiilijäätmete eest maksma ja ma teen seda“. Vastu saab registreeimisnumbri, mille edastab platvormile või logistikafirmale. Seega paneb registreerimisnumber tõendamiskohustuse tootjale, mitte riigile. Register ise ei kontrolli, kas tootja tegelikult ka maksab või täidab oma kohustusi täies mahus. Nii et kui tootja lihtsalt ei registreeri ennast või valetab, siis jõuab toode ikkagi läbi.
Minu hinnangul toob kiirmoe-tasu modulatsiooni valikulise sättega seotud kohustuste jõustamine Eestis ELi miinimumist oluliselt karmimalt küll kaasa täiendava bürokraatia tootjatele/maaletoojatele. Tarbijatena peaksime aga tõenäoliselt arvestama rõivaste kallinemisega. Saadavad kasud tunduvad aga olevat seda väärt. Kuna registreeritud tootjad peavad rahastama kogumissüsteemi, siis peaks igasse jäätmejaama tekkima tasuta kogumispunkt, sest äraveo eest tasuvad registreeritud tootjad. Kuivõrd tasu sõltub aga ökodisainist, siis täiesti võimalik, et süsteem hakkab reaalselt tööle ning turule tuuaksegi senisest vastupidavamaid ning parandatavaid rõivaid. kvaliteedistiimul hakkab ka tegelikult mõjutama. Lisaks peaks registreerimistasu võrdsustama mänguvälja, st kõik peaksid panustama proportsionaalselt sellele kuid palju nad turule toovad ning ausad tootjad ei pea kinni maksma ebaausate konkurentide jäetud auku. Ning ka valemängija on tuvastatavad, sest registreerimiskohustus loob konkreetse vastutava osapoole, kellega vaidluste korral suhelda.
Kokkuvõttes näeb jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu ette süsteemitasandi paranduse ning mingit otsest õigust või hüve mõnele konkreetsele huvigrupile sellega ei kaasne.
See artikkel põhineb jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõul, selle seletuskirjal ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil (EL) 2025/1892, seisuga juuli 2026.